Tavaliselt tähistatakse keskkonnakuud mais. Kuressaare Ametikoolis oli keskkonnakuu mitme õpperühma jaoks hoopiski oktoobris. Toimus viis erinevat õppepäeva, kust kokku võttis 103 osalejat juuksuri, ehituse, tarkvaraarendaja, kujundaja, koka ja majutusteeninduse erialalt.
Kõigi töötubade peamine eesmärk oli tuua õpilasteni keskkonnaga seonduvate kitsaskohtade mõistmine ning märkamine, aga probleemidest mitte ainult ei räägitud vaid anti ka õng, millega ise olukorda paremaks muuta.
Juuksurieriala õpilased puutuvad igapäevasel kokku erinevate juuksehooldus- ja viimistlusvahenditega, mis sisaldavad suurel hulgal rohkem või vähem kahjulikke keemilisi ühendeid. Anne Teigamägi Kuressaare Hariduse Kooli Keskkonnahariduskeskusest juhendas päeva praktilises pooles, kuidas teha looduse ja juuksesõbralikku tahket šampooni, mille lõhnabuketi sai iga õpilane ise kokku panna vastavalt isiklikule eelistusele.
Tarkvaraõpilaste õppepäev koosnes samuti teoreetilisest ja praktilisest poolest. Päeva esimeses pooles osaleti MTÜ Rohelise Liikumise eestvedaja Madis Vasseri vebinaril "Milline IT teeb maailma paremaks?" Räägiti tehisintellekti arendamisest ja selle varjupooltest, sotsiaalmeediast,
wikipeediast, virtuaalreaalsusest, piiratud ressurssidega tarkvara arendamise vajadusest juba täna ja selle kõige seotusest keskkonnaga. Päeva teisel poolel käidi ketasgolfi mängimas ja koristati Musumänniku terviserada. Päeva lõpus aitas Saaremaa valla jäätmekäitlusspetsialist Katrin Koppel kokku kogutud prügi ära sorteerida ja andis nõu, kuidas olmejäätmete hulka vähendada.
Diana Tuulik Tallinna Tehnikakõrgkoolist aitas meie stilisti õpilastel silmaringi arendada. Rõivatööstuses valitseb kiirmood, mis on tekitanud olukorra, kus riided on odavad ja need visatakse ka kiirelt ära. Tekstiilitööstus tekitab suurel hulgal veereostust, kasvuhoonegaaside heidet ja prügi, mille peale me võibolla igapäevaselt poes käies ei mõtlegi. Päeva põhifookus oli taimedega looduslike kangaste värvimine. Praktilises õpitoas said põhikoolijärgsed stilistid aimu, millise põneva värvitooni saab näiteks pohlalehtede, pune, sibula, kohvi, pärnaõie, kaselehtede või mõne muu taimse materjali kasutamisel.
“Seeneaabitsa” autor ja auväärse seenekuningriigi esindaja inimeste seas – Margit Härma – saabus kooli vihmasel ja külmal hommikul ja tõi meie kööki päikese. Kuigi tõelist seenesõpra ilm ei sega, metsa me siiski õpilasi ei sundinud. Margitil oli eeltöö tehtud ja seened korviga kaasas – toored, marineeritud, kuivatatud jne. Seekord toimus seenemaailmaga tutvumine klassiruumis, kuid oli sellegipoolest nii lummav, et koos seentoitude valmistamine ja hilisem degusteerimine suutis muuta nii mõnegi mitte seeni armastava inimese arvamust ja maitset. Kogu päeva sisse mahtus meeletus koguses infot seeneriigi olulisuse ja rolli kohta meie ökosüsteemis.
Ehituserialade õpilased läksid aga terveks päevaks koolimajast välja. Sihtkoht oli Lümanda Lubjapark. Priit Penu juhendamisel tutvuti ajalooliste ehitusmaterjalide tootmise viisidega. Lubjakivi murdmist, sorteerimist, põletusahju ladumist ja põletamist sai näha videovahendusel ja loengus. Küll aga andis see selge ülevaate lubjakivi tsüklist, lubjakivist saamisest krohviks või värviks ning tagasi lubjakivi olekusse jõudmisest juba viimistletaval seinal. Praktiliselt saadi proovida lubikrohvi ja -värvi kokkusegamist ja pigmentimist ning kasutamist.
Õppepäevad olid huvitavad ja praktilised. Kindlasti mõtlevad osalenud edaspidi rohkem sellele, kuidas meid ümbritsevat keskkonda oma tegevusega vähem kahjustada. Kena oleks, kui saaksime edaspidi ka teistele erialadele pakkuda võimalust kohtuda oma valdkonna hinnatuimate ekspertidega, kes aitaks neilgi leida viisi, kuidas hoida meie kõigi ühist elukeskkonda.
Õppepäevade elluviimist toetas Keskkonnainvesteeringute Keskus. Aitäh!
Ave Paaskivi
projektijuht
