Meie reisi eesmärgiks oli tutvuda kohaliku koolikorralduse ja õppekavadega ning vaadata ringi potentsiaalsete praktikakohtade järele. Samuti oli soov saada uusi mõtteid enda õpetavate erialade raames.
Pärast lennujaamades veedetud pikka päeva võttis meid Manòs vastu soe ja sombune ilm ning energiline Juan Carlos. Programm oli tihe ja igaks päevaks oli planeeritud hulganisti sportlikke tegevusi koos kohalike kooliõpilastega.
Esimesel päeval tutvusime IES Cap de Llevant kooliga, piilusime sisse klassidesse ning õpetajate tuppa ja tutvusime kolleegide ning koolidirektoriga. Koolisüsteem on Manòs üpriski erinev meie kutsekoolidest, kuna samas majas on koos nii põhikooli lõpuklasside kui ka kutse- ja kutsekeskhariduse õpilased. Täiskasvanuid selles koolis ei koolitatud. Koolikord oli ka meile harjumatult range: kooli välisuksed olid lukus, sisse ja välja niisama lihtsalt keegi ei pääsenud. Vahetunni ajal said alaealised õpilased viibida vaid kooli sisehoovis. Välisuksest pääsesid välja, maja ette istuma, ainult täisealised õpilased. Oma vanust tuli tõendada näidates õpilaspiletit ukse peal valves olevale õpetajale. Selline karm kord oli sisse viidud nii turvalisuse pärast kui ka selleks, et alaealised ei pääseks nurga taha oma tervist suitsetamisega rikkuma.
Meie käisime tundi segamas juuksurite/iluteenindajate ning hooldustöötajateks õppivate noorte klassis. Kuna hooldustöö õpilased on kõik väga noored, siis on nende programmis ka lihtsama toiduvalmistamise oskuste õppimine. Kooli õppekeel on hispaania, kuid leidsime köögikappidele kleebituna ka katalaanikeelseid sildikesi.
Igas klassis oli pappkast, kuhu õpilased tundi tulles panevad ilma nurisemata oma mobiiltelefonid. Neid kasutatakse tunni ajal vaid rangelt õppetöö tarvis. Näiteks pärast kajakimatka pidid tegema õpilased õpetaja Rosale tagasisidestava kokkuvõtte õpitust video. Mobiiltelefoni kasutati õppeprotsessis helisalvestise lindistamiseks, kui kuulati ajalugu merekindluses Fort Marlborouch.
Pärast kooliga tutvumist sõitsime kohaliku liinibussiga Cala Galdanasse, kus ootas meid Hotel Artiem Audax spaa ja Matiheu, kes tutvustas meile spaad ja klientide aktiivtegevuste võimalusi. Kogu Menorca külastusest jäi mulje, et turism on rohkem “sports and leisure” suunaga ja spaateenustele kahjuks eriti rõhku ei panda. Hotell iseenesest oli uhke ja ilus, mõeldud ainult täiskasvanutele. Praktikante nõustuvad võtma pigem 3 kuuks või terveks hooajaks.
Kuna suvi läbi Menorcal sadanud ei olnud, siis otsustas kogu see vesi täpselt meie külastuse ajal taevast alla sadama hakata. See aga rikkus meie algsed plaanid linna pärandiga tutvuda. Nii olimegi sunnitud varju otsima kohvikust. Kuni tagasisõiduni olime tunnistajateks kuidas tänavatel autod amfiibautodeks muutusid ja inimesed paljajalu poolest säärest saadik vees kahlasid...(nojahhhh sellel päeval oli meil programmis ka 2 tundi vaba aega kohaliku hotelli rannas ilma nautimiseks, mis kahjuks jäigi ainult unistuseks).
Järgnevateks päevadeks oli meile planeeritud osalemine II kursuse kajakisõidu juhendamise tunnis ja saime osa ka merekindluses Fort Marlborough`s toimunud I kursuse ajalootunnist, mis oli lõimitud 15 kilomeetrise sportliku matkaga. Andis selles soojas kliimas ikka noorte ja entusiastlike õpilastega sammu pidada! Tegelikult olime üsna läbi juba pärast kolmandat kilomeetrit ja tegime väikese shortcuti otse parklasse.
Veel õnnestus meil tutvuda kohaliku pärandkultuuri ja kohaliku kultuurigiidi tööga Ciutadella nimelises linnakeses. Külastasime kohalikku puidutöökoda, milles valmivad Maò spetsiaalsed puidust väravad. Neid töömehi, kes selliseid väravaid teha oskavad, on saarel alles vaid 5. Väravad valmivad 2 aastat kuivanud metsikust oliivipuust. Maapiirkondades on nende väravate kasutamine rangelt soovituslik ja valitsuse poolt doteeritud. Uudistasime ka abarcasid ehk nahast Menorca sandaale valmistava meistri töökoda. Kohalikus pagaritöökojas maitsesime kohalikku traditsioonilist aprikoosipirukat. Imetlesime Ciutadella arhidektuuri ning külastasime giid Isabella juhendamisel kohalike kunstnike tänapäevaseid ateljeesid. Üllatas see, et erinevalt meie galeriidest, olid kunstnikud ise müügilettide taga, suhtlesid külastajatega ning tutvustasid ise oma töid.
Kõik õpetajad olid väga toredad ja vastasid kannatlikult meie arvukatele küsimustele. Õpilased valdasid inglise keelt oluliselt vähem kui meie noored. Loodetavasti on tulevikus Erasmuse projektide toel võimalik ka meil tutvustada oma kooli ja kultuuri Menorca kolleegidele ning õpilastele. On alati väga tore avardada oma silmaringi ning piiluda klassiuste taha erinevates kultuurides. Vahest oskame siis hinnata ka rohkem kõike seda, mis meil on paremal järjel.
Heli ja Marella
