Kuus ametikooli õpilast käis septembri viimasel nädalal Leedus Klaipedas Nordplus Junior projekti Small Ripples Make Big Waves kohtumisel. Projektipartneriteks on Klaipeda turismikool Leedust ning Kuldiga tehnika- ja turismikool Lätist.

Anett Aavik (KGP-21):

Reis oli väga huvitav ja informatiivne. Saime palju teada Klaipeda linnast ja ajaloost.

Käisime vaatasime kuidas delfiinid tegid koos inimestega trikke ning erinevaid linna peal olevaid kujusid. Reis oli väga äge ning kindlasti silmaringi avardav.

#parimbussijuht

Urmet Raun (KLG-20):

Mulle meeldisid nii looduslikud vaated, kui ka linna huvitav, vanaaegne arhitektuur

Isegi kui puudusid eksootilised palmipuud ja soe ilm, oli igapäevastest, kodustest probleemidest põgenemine väärt reisi ettevõtmist.

Reisikaaslased olid väga lõbusad ja sai rakendada igal pool inglise keelt.

Grete Eltermaa (EV-21):

Huvitav oli kuulata, kuidas vahepeal leedukad rääkisid ka vene keeles, mitte ainult oma keelt.

Mulle meeldis nende majade kujundus, kuidas neid oli väljast tehtud. Nende vanalinn ja selle väljanägemine oli omamoodi huvitav,. Huvitav oli ka nende ajalugu.

Svetlana Semjonova (J-20):

Reis oli väga põnev ja sai Leedu kohta nii mõndagi teada. Väga huvitav oli kuulata legendide kohta, millest kooli õpilased rääkisid.

Oli tore ka näha teise kooli ruume ja teada saada, kuidas neil koolis tunnid on ja kuidas nemad söömas käivad.

See oli ka tore et saime proovida Leedu rahvustoitu. Mulle väga meeldis delfinaarium ja loomade varjupaik.

Estin Müür (J-20):

Reisil olles saime palju huvitavat teada nii Leedu ajaloo kui ka nende legendide kohta.

Mulle meeldis, et õpilased nägid nii palju vaeva, et kõike korraldada ja meid viia Klaipeda vanalinna.

Kooli direktor oli omamoodi isiksus, aga väga tore inimene. Seletas kuidas neil asjad käivad jne.

Delfinaariumis nägime, kuidas delfiinid tegid trikke ja ka seejärel tuli isegi hüljes trikke tegema.

Loomade varjupaigas saime näha koeri ja kasse. Igal koeral ja kassil oli oma lugu. Ma olekski sinna jäänudki, kuna seal olid nii armsad kassid.

Ei saa ära unustada meie bussijuhte Kätlinit ja Taavit kes meid igale poole vedasid.

Anna-Liisa Rattur (EV-21):

Mulle meeldis see, et kõik, keda me kohtasime, olid sõbralikud ja toredad inimesed. Muidugi sain ma uusi asju teada Leedu rahvustoitude ja kultuuri kohta. Mind üllatas loomade varjupaigas see, kuidas loomade omanikke valitakse. Nägin esimest korda delfiine ja käisime delfinaariumis.

Klaipeda linnaservas asuvas loomade varjupaigas räägiti meile sellest, et koerad ja kassid on sotsiaalsed olendid, kes vajavad suhtlemist ja korralikku toitu ning peavad elama koos oma pererahvaga.

Kätlin Poopuu (juhtõpetaja):

Minule oli see projektikohtumine päris mitme poole pealt üllatav ja hariv. Näiteks kas või see, et olla ise bussijuhi rollis ning puudus ka selline roadtripi kogemus. Leedu külastamine oli üldse minu jaoks esmakordne.

Sellised väljasõidud on väga hea kogemus leida uusi tutvusi ning panna ennast võõras keskkonnas ja võõras keeles rääkides proovile. Üllatav oli see, et isegi vene keele sõnu tuli meelde

Mulle väga meeldis, kui kolme riigi õpetajad üksteisele oma kooli ja eluolu tutvustasid. Kõige naljakam oli muidugi see kui üks õhtu lätlased eestlastele õpetavad leedu keelt.

Tänu sellele kohtumisele saan panna ennast proovile külaliste siia kutsumisel ja olen kindel, et see on kasuks tulevastes projektides kaasa löömisel.

Õpetajana olen väga uhke meie õpilaste üle, esiteks olid nad super ägedad reisikaaslased ja teiseks võtsid aktiivselt osa kõikidest projektitegevustest.

Taavi Tuisk (teabejuht):

Mul on väga hea meel, et ametikool saab õppijatele pakkuda erinevaid võimalusi kohtuda ja suhelda eakaaslastega teistest riikidest. Praegu peab selleks õppija vaktsineeritud olema ja COVID tõendit omama. Meie õpilased olid ühehoidvad ja esindasid heal tasemel meie kooli grupitöödes.

Seekordse reisi teemaks olid jätkusuutlikkus ja roheteema. Mulle jäi sellega kõige rohkem meelde Kura sääre rahvuspark. Mõne kilomeetri laiune ja sada kilomeetrit pika maariba elanikud kogesid liigmahuka inimtegevuse jälgi juba mitusada aastat tagasi: kui mets maha võeti, hakkasid luited liikuma ning külasid enda alla matma.

Nida kaluriküla elanikud kolisid oma maju mitu korda ümber, kui luitevall lähenes ja ähvardas mõne aasta pärast asula enda alla matta. Nüüd on enamik Kura säärest taas metsaga kaetud ja see hoiab luiteid paigal.

Ma pole ise eriline loomainimene. Koera pole mul olnud, kassid meil peres on. Loomade varjupaik oli sellegipoolest põnev. Olin sellises kohas esimest korda. Meile varjupaika tutvustanud noor naisterahvas rääkis sellest, et koerad ja kassid on sotsiaalsed olendid. Kui need endale võtta, kaasneb sellega ka vastutus: treenida ja tegeleda, anda kvaliteetset toitu, elada nendega koos. Rääkisime ka kohtadest nimega puppy mills, kus kehvades tingimustes loomi paaritatakse. Järglased näevad välja tõukoera moodi, aga tegelikult pole seda. Soovijale on hind odavam, aga pabereid pole.

Nüüd hakkame plaanima uute sõprade külaskäiku meile Saaremaale